Esilehele      Sisukord
Esilehele

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK
Suvevolle

 

7 küsimust: Jaak Rooden: Tuleb teha seda, mis kõige paremini välja tuleb

27.11.2012

Novembrikuu IVOLi infolehe spordikülje rubriigis "Seitse küsimust" oli usutlus spordiaktivist Jaak Roodeniga. Toome esmakordselt selle täispikkuses teieni.

Kohtla-Nõmme abivallavanem Jaak Rooden (34) korraldab aasta ringi ise ja aitab teistel  läbi viia koduses Kohtla-Nõmme vallas, Ida-Virumaal ja viimastel aastatel maakonnast väljaspoolgi eri aladel spordivõistlusi. Mis on teile motivaatoriks sellisel hulgal oma aja panustamisel paljuski ühiskondlikes ametites?

Minu käest on korduvalt küsitud, miks ma ise ei võistle, vaid valin selle asemel stopperiga raja ääres seismise või arvutis protokolli tegemise. Vastan alati, et keegi peab ju üritusi korraldama ka, sest muidu poleks niikuinii ei mul ega ka kellelgi teisel kusagil võistelda. Eks spordiürituste korraldamine ole ju samasugune eneseväljendusviis ja vahelduse otsimine rutiinile nagu sportiminegi.
Öeldakse, et inimene peaks tegelema sellega, mis tal kõige paremini välja tuleb. Kuna mul võistlusspordis eesmärke pole, siis olengi valinud korraldaja ameti, kuna see kukub paremini välja. See muidugi ei tähenda, et ma ennast üldse ei liigutaks, ma lihtsalt ei tunne vajadust võistelda.

Olen tutvunud tänu spordivõistlustele paljude toredate inimestega lasteaiakasvatajatest  politseinikeni, on tekkinud uus tutvusringkond.  Samuti võluvad mind eri spordialade hingeelu ning mitmesugused nüansid nende korraldamisel. See on ka põhjus, miks olen osalenud nii motoürituste kui ka näiteks sulgpallivõistluste läbiviimisel, lisaks paljud muud alad nende vahel. Nii säilib vaheldusrikkus ning saab omandada palju väärtuslikke kogemusi.

Peamiseks motivaatoriks on teadmine, et saan olla osaline ürituste korraldamisel, mis võistlejatele rahulolu pakuvad. Ja kui mõni sportlane pärast võistlust hea korralduse eest silmade särades tänama tuleb, siis on hea tunne küll.

Olete teinud eri aladel ära kohtunikupaberid. Mis nende tegemisel teile kõige üllatavamaks on olnud?

Olen käinud kergejõustikukohtuniku, korvpalli lauakohtuniku, suusakohtuniku, võrkpallikohtuniku ja speedway (mootorrataste söerajasõit – R.K.) kohtuniku koolitusel.
Näiteks speedway võistlusmäärustik võimaldab mõnda võistlussituatsiooni vastavalt olukorrale vabalt tõlgendada ning tegeliku otsuse peab võistluse peakohtunik oma äranägemise järgi langetama ja sealjuures tuleb otsustada sekundi murdosa jooksul, kuna motospordis muutuvad situatsioonid väga kiiresti. Olen ise reaalselt selliseid olukordi kahel korral Kohtla-Nõmme speedway võistlustel peakohtunikuks olles kogenud ning see on üsna keeruline ja stressitekitav, aga samas põnev väljakutse.

Teistel spordialadel, näiteks pallimängudel, selliseid mitmeti tõlgendatavaid olukordi tavaliselt ei esine. Mida rohkem eri spordialade detailidesse süüvida, seda rohkem selgub, et kõigi spordialade struktuur on isemoodi, ning selles spordi võlu seisnebki.

Palju on kirjutatud Mäetaguse valla edust Eestimaa valdade suve- ja talimängudel. Vähem tuntud on fakt, et eelmise aasta talimängudel sai Kohtla-Nõmme väikevaldadest Mäetaguse järel teise koha, olles maakonna valdadest üldpingereas kolmas. Miks see võimas tulemus järgmistel võistlustel jätku ei saanud?

Põhiline põhjus on valla finantsiline olukord. Iga selline üritus, kuhu minnakse tavaliselt suurema seltskonnaga, on rahaliselt üsna koormav, eriti kui võistlused toimuvad väljaspool meie maakonda. Olen seisukohal, et kui sportlane esindab üle-eestilistel võistlustel omavalitsust, ei pea ta omast taskust kulutusi tegema – transport, söök, majutus –, vaid need kulud peaks kandma omavalitsus, keda esindatakse.

Teine, väiksem põhjus on see, et olen ise viimastel aastatel kõigil nendel suurematel mängudel sekretariaadis abiks olnud ning on õigupoolest võimatu samal ajal koordineerida oma valla võistkonda ning täita staabis mõnda kiireloomulist ülesannet.

Samas pean vajalikuks, et valla spordiharrastajad säärastel mõõduvõtmistel osaleda ning oma võimeid teistega võrrelda saaksid.  Kuna spordisõprade huvi nendel mängudel osalemise vastu on jätkuvalt suur, siis loodan, et edaspidi on ka Kohtla-Nõmme võistkonda taas võimalik osalemas näha.

Kuulute ainsana nii IVOLi kultuurikomisjoni, maavanema spordinõukokku kui ka äsjavalitud Ida-Virumaa spordiliidu juhatusse. Kui oluliseks peate sellistes juhtorganites kaasalöömist?

Pean nendes organites osalemist oluliseks. Samas ei võta ükski mainitutest olulist osa mu ajast, paar tundi kuus koosolekutel osalemiseks ma ikka leian. Tegelen igapäevaselt spordiürituste korraldamisega, seetõttu on tervikpildi kokkusaamiseks hea osaleda ka spordi otsustamise ja rahajagamise mehhanismide töös, et puutuda kokku sporditöö kõigi tahkudega. Leian, et saan oma töös aastate jooksul omandatud kogemustega eespool mainitud instantsidele kasulik olla, samuti on see kasulik mulle endale, sest teiste spordispetsialistidega lävimine ja kogemuste vahetamine arendab.

Tegelete väikestviisi ka näitekunstiga ning sel kevadel saite maakondlikul teatripäeval oma rollitäitmise eest preemiagi. Öeldakse, et on olemas kultuurirahvas ja on olemas spordirahvas. Kas tunnetate seda erinevust eri taustaga seltskondades käies?

Ei tahaks kedagi lahterdada, kuid paraku olen pidanud tõesti kokku puutuma inimestega, kelle arvates peaks sporditegevust vähem rahastama ning suunama need ressursid kultuurile. Samuti on arvatud, et spordiüritused võiks üldse olemata olla või võiks neid oluliselt vähem toimuda, sest sport olevat kultuurile konkurendiks. Aeg-ajalt on kõlanud ka arvamusi, et kui näiteks noorte treeningrühm ei suuda aastaga tulemusi näidata, pole seda mõtet rahastada jne. Nii diletantlike väljaütlemiste peale ei suuda isegi vihastada.

Pealegi on sport üks kultuurivaldkondadest ning pole sugugi vähem tähtis kui mis tahes muu kultuuriliik. Inimesed võiksid olla sallivamad, mõistvamad ja altruistlikumad. Loomulikult ei peagi kõik olema spordiinimesed ja -sõbrad, kuid negatiivsus võiks väljendamata jääda. Näiteks ei oska mina midagi pidada tuumafüüsikast, kuid ma ei arva, et see teadusharu on mõttetu või inimesed, kes sellega tegelevad, on nõmedad. Sama arusaam võiks kehtida ka spordi puhul. Õnneks on kultuuriinimeste seas siiski palju spordisõpru, ja vastupidi.

Kohtla-Nõmmet võiks ka Roodenburgiks või Roodengradiks nimetada. Selgitage palun, kuidas tuntumad Roodenid omavahel sugulus- ja suhtlusastmes on?

1960.-1970. aastatel oli Roodenite kontsentratsioon Kohtla-Nõmmel nii kõrge, et kohalikud irvhambad ristisid ühe elamurajooni tõesti Roodengradiks. Nüüd meid siin enam nii palju ei ela, aga vähemalt 20 Roodenit võib ka praegu Kohtla-Nõmmel üles lugeda.

Praegune kiire elutempo on mind kahjuks sugulastest üsna kaugeks jätnud. Kõige rohkem lävin oma lelle Richardiga, kelle nimelist neliküritust me koos korraldame ning selle tõttu saame aeg-ajalt kokku. Lisaks katsun igal aastal ka tema sünnipäevapeolt korraks läbi põigata.

Kohtla-Nõmme volikogu esimees Mait ja augustikuus Pamiiris kuristikku kukkumisega ja jalaluumurruga kuulsaks saanud mägironija Priit on Richardi kadunud suusatreenerist poja Matti pojad. Aktiivne eri aladel kaasa lööv Marko ja tema noorem vend, suusalootus Mikk on mulle kauged sugulased vanaisa kaudu.

Varem, kui Roodenid rohkem lähestikku elasid, oli ka lävimine tihedam: käidi üksteise sünnipäevadel ning kuna suguvõsa oli suur, tuli seda üsna tihti ette. Lisaks olid igasugused muud ühised tegevused: kartulivõtutalgud, marjakorjamised metsas jne. Mõnede sugulastega ei suhtle ma näiteks poliitiliste ja maailmavaateliste erimeelsuste tõttu.

Üks teie kirgedest on matkamine. Kas olete  matkamise käigus sattunud mõnele spordivõistlusele?

Oma rännakutel olen sattunud küll paljudele kultuuriüritustele, kuid spordiüritustele õigupoolest mitte. Nendes riikides, kus ma matkan, pole rahvasport muidugi ka nii populaarne kui meil siin ja ega sellise palavusega, nagu seal tavaliselt valitseb, ei jaksakski ju väga liigutada.

Laoses sattusin ühes külas kohalikule petangivõistlusele, mis on sealkandis väga populaarne spordiala, võitis ju hiljuti Taimaa MMil meeskondliku hõbeda. Vietnamis nägin kord kukevõitlust, mis käis nii, et kaks kukke kaklesid ning nende ümber seisid ringis külamehed, kes linde ergutasid ning nende peale panuseid tegid.

Kagu-Aasia populaarseim spordiala on loomulikult jalgpall, nii võib tihti kohalikes söögikohtades, aga ka lausa tänaval näha tillukese televiisori ümber kogunenud meesteparve, kes jalgpalliülekannet jälgides innustunult ja häälekalt oma lemmikutele kaasa elavad. Ise ühelegi sealsele jalgpallimängule kahjuks sattunud ei ole.

Küsis: Rene Kundla



 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles