Esilehele      Sisukord
Esilehele

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK
Suvevolle

 

Nädalaleht: Jevgeni Sarrile meeldib sporti juhtida

12.10.2007

Novembrikuus 27aastaseks saav Jevgeni Sarri (poisipõlvenimega Tšernjavski) on tõusev täht Ida-Virumaa spordiaktivistide taevas. Viimased aastad on tema eest vedada üks maakonna pikemaajalisema traditsiooniga võistlusi, Püssi seeriajooks.

Neljaetapiline 26. seerianumbrit kandnud Püssi seeriajooks sai septembrikuu viimasel reedel ajalooks. Kas olete tehtuga rahul?

Päris rahul ei saa kunagi olla, seda enam, et viimasel autasustamisel tuli sisse selliseid apsakaid, mida ei tohiks olla. Hea meel on selle üle, et uue asjana lühikesel distantsil sisse viidud kepikõnnile oli kaasatulijaid ja kaks peret olid kohal koguni igal etapil.

Rohkem tuge tahaks politseilt, keda saab raskustega üritustele turvama, rääkimata sellest, et politseinikud ise jooksma tuleks, kuigi ma nendega sel teemal olen rääkinud.

Hoolimata sellest, et jooksudele toob eribuss, käis sel aastal kohal eri etappidel 91 kuni 144 inimest ehk kordades vähem kui jooksu parematel aegadel. Miks teie arvates on viimastel aastatel osalejate arv Püssi jooksul vähenenud?

Minult on ka varem küsitud, miks mujal Eestis käib jooksudel mitusada jooksjat, aga Püssis vaid sadakond. Peamine põhjus on regiooni rahvaarvu vähenemine. Nii Püssis kui ka Kiviõlis on olnud palju rohkem elanikke ja eks see mõjutab ka jooksu. Kuigi kui Kiviõlist on mõnel etapil vaid kümmekond jooksjat, eks see näitab, et peame aktiivsemalt tööd tegema.

Oma põhjus on ka sellel, et meie jooks toimub traditsiooniliselt reede õhtuti ehk põhiline sihtgrupp on ikka Ida- ja Lääne-Virumaa jooksjad. Just Rakvere poole tahaks tuleval aastal rohkem reklaami teha, sest usun, et seal on olemas veel rohkem rahvast kui need läänevirulased, kes selle jooksu juba on üles leidnud.

Kas mõistate neid kergejõustikutreenereid, kes ütlevad, et nende treeningplaanidesse rahvajooksudel osalemine ei sobi?

Hüppajate ja tõukajate treeneritest võib veel aru saada, kuid jooksjatele on sellised võistlused heaks vahelduseks. Mulle jääb mõistmatuks, miks ei taha mõned jooksjad osaleda, ootaks neilt selle kohta rohkem tagasisidet. Samas neid treenereid, kes ei osale, on vähe, paljud käivad võistlusel kogu treeningrupiga.

Olite suvel 8. Püssi rattamatka üks korraldajatest. Kuidas see üritus läks?

Seda üritust ei ole me eriti väljapoole reklaaminud, kuid tore oli see, et vaid kohapealse poodidesse ja kuulutustahvlitele pandud reklaami peale tuli kohale sadakond huvilist ning nende hulgas ka vanemaid inimesi. Anname endale aru, et 5000kroonise jalgrattaga, mis peaauhinnaks välja loositi, jalgrattatippe kohale ei meelita, seega oleme piirdunud matka korraldamisega.

Mainisite intervuu alguses, et politseid on raske saada võistlusrajale. Selle nädala Spordilehes on kirjutis sellest, et ka sõjaväes pole sport popp. Mida selle ala esindajana oskate sellele vastu väita?

See lugu oli ühe inimese kogemustest ja see ei pruugi päris õige olla. Sporti sõjaväes tehakse ja ka Viru pataljoni esindajad olen üritanud alati võimaluse korral maakonna spordiüritlustele tuua. Tullakse meelsasti, kuigi eks üks põhjustest on võimalus väeosast välja saada.

Samas käivad ka paljudel aladel väeosade-vahelised spordivõistlused ja enamikul aladel käivad väeosa-sisesed katsed neile pääsemiseks. Pataljoni igapäevatööle on sport heaks vahelduseks.

Suve hakul peetud Ida-Virumaa spordiliidu üldkoosolekul pakuti teie nime ainsana maakonna kauaaegse spordijuhi Valdek Murdi kõrval esimehe ameti kandidaadina välja. Võtsite noorusele ja kogemuste puudusele viidades seekord veel oma kandidatuuri maha. Kui oleksite maakonna spordijuht, mida teeksite?

Olen seisukohal, et sarnast ala viljelevate klubide koostöö on maakonnas nõrk, vaja oleks omavahel paremat läbisaamist. Julgemalt tuleks ka klubi juhtidel maakonna spordijuhtidele oma mõtteid välja käia. Samas saan aru, et regioonis on Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve näol kolm tugevat spordikeskust ja neid koostööle saada on raske, kuid ideaalis peaks olema see võimalik.

Õpin ülikoolis kehakultuuri ja kursusetöö tahaks teha kodumaakonna spordielust, siis võib-olla saan olemasolevast veelgi parema pildi.

Kuulute ka Kohtla-Järve spordiselts Kalevi juhatusse. Mida peate Kalevi trumpideks?

Kohtla-Järve Kalev on kujunenud ürituste korraldamise organisatsiooniks ja me teeme seda oma arust edukalt, seda enam, et enamik üritustest on avatud kõikidele soovijatele. Kalevil on aastas mitukümmend üritust ja Eesti spordiselts Kalev, kelle liige me oleme, on vaimustunud meie tihedast võistlusgraafikust. Korraldame ja aitame võistlusi korraldada eri aladel ning mitte ainult Kohtla-Järvel, vaid ka mujal Ida-Virumaal.

Olete ka ise olnud heal tasemel sportlane. Mida loete oma paremateks saavutusteks?

Ma olin sportlane, kes tavaliselt oli nende seas, kes jäid esimestena medalitest ilma, kuid parimaks medalikohaks võib lugeda Eesti juunioride meistrivõistlustel 30 kilomeetri suusatamises saadud esikolmikukohta. Samas ise hindan kõrgelt ka Tartu suusamaratoni 24. kohta.

Olen kasvanud sportlike vanemate kõrval maast-madalast spordi sees ja mäletan lapsepõlvest massilisi spordiüritusi, kuhu minu muljete põhjal tuldi vabatahtlikult, kuigi nüüd räägitakse, et see osalemine oli rohkem vabatahtlik-sunniviisiline. Tundsin endas juba väiksena soovi võistlusi korraldada ja seeläbi ka sporti juhtida.

Annan aru, et Ida-Virumaa näol on tegu ühe vähemarenenud piirkonnaga, kuid sellest hoolimata loodan, et sporditegemine aktiviseerub ja võistlustel hakkab regulaarselt käima rohkem rahvast kui need paarkümmend inimest, kes praegu pidevad võistluse külastajad on. Inimesed peavad aru saama, et liikumine on mõnus.

Oma sportlikud saavutused tegite Tšernjavski nime all, abielludes võtsite endale naise perekonnanime ja nüüd olete üle aasta olnud Jevgeni Sarri. Kas olete otsusega rahul?

Leian, et Eestis elades tuleb Eesti jaoks elada, ja sain aru, et seda on eesti nime kandes ja eesti keelt rääkides lihtsam teha. Nimevahetust kergendas seegi, et Tshernjavski oli mu ema endise abikaasa nimi. Harjusin uue nimega kiirelt, sest Sarrina on end ka tööl lihtsam esitleda. Eestis on kergem elada eestipärast perekonnanime omades, suhtumise vahet olen oma nahal tundnud. Kannan uhkusega oma eesti nime.

Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Kutsun rahvast üles, et pärast tööpäeva lõppu leiaks nad endas jõudu leida kas või pool tunnikest viibida vabas õhus, joosta, kõndida. Sellele ei pea järgnema tulek võistlustele, sest igaüks peab ise oma piire tundma, milleks ta on võimeline. Samas on tore, kui Jõhvi vallavanem jooksis oma valla rahvajooksul. Loodetavasti leavad veel paljud inimesed võimaluse tuua sport oma ellu.

NÄDALALEHT,
12.10.2007



 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles