Esilehele      Sisukord
Esilehele
September 2019
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30      

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK
Suvevolle

 

Rene Kundla: Tahan, et võimalikult paljud saaksid omal nahal tunda sporditegemise mõnu

22.04.2006

Spordiajakirjanik, spordivõistluste korraldaja ja kommentaator, avaliku sõna nõukogu liige, Interneti-lehekülgede käivitaja, mitme spordialaliidu juhatuse liige, ametiühinguaktivist - need on vaid mõned peamised nii palgalised kui rohkem siiski ühiskondlikud ametid, milles Rene Kundla viimastel aastatel tegutsenud. Tänavusest kevadest on temast Ida-Virumaa spordiliidu peasekretärina saanud maakonna spordielu tegevjuht.

Kui sinu CV koos kõigi ametite ja ühiskondlike kohustustega täies pikkuses ära trükkida, siis võiks intervjuu põhimõtteliselt kohe ära lõpetada, sest rohkem ruumi sellele leheküljele eriti ei jääks. Mida sa oma kirjust tegevusest ise kõige enam esile tõstaksid?

Edetabelit on raske teha, sest kõik need tegemised on omavahel seotud või üksteisest välja kasvanud. Ka oma praegusesse ametisse poleks ma tõenäoliselt sattunud, kui ma poleks eelnevalt olnud tuttav siinses spordielus toimuvaga. Tegelikult sain ma kõigiks oma edasisteks ametiteks väga hea põhja tööst Põhjaranniku sporditoimetuses, sest siis tuli suhelda väga paljude inimestega.

Eneseharimise ja maailmapildi avardamise mõttes oli küllaltki kasulik see aeg, kui kuulusin Eesti ajakirjanike liitu ja sain ametiühingu liinis käia paljudel koolitustel, kus õpetati grupitööd, oskust seista teiste inimeste eest ja vaadata maailma läbi teise inimese silmade.

Kas see muutis sind ennast ka kuidagi? Oled ju olnud küllaltki äkilise loomuga, kes emotsioone vaka all eriti ei hoia.

Emotsioonid tõusevad mul tavaliselt üles siis, kui ma näen, et tehakse midagi väga valesti. Aastatega peaks siiski minema nende vaoshoidmine lihtsamaks, millalgi peaks mehemõistus peale tulema. Enesedistsipliini mõttes tuli kindlasti kasuks kaitseväes teenimise aeg.

Kindlasti on viimastel aastatel mu elu kõige rohkem mõjutanud poeg Kristjani sünd 2004. aasta sügisel. Olin peresünnitusel, sain aimu, kuidas maailmas ellu tullakse ja millist hoolitsust elu hoidmiseks vaja läheb. Võtsin tookord puhkuse ja lülitasin enda siis peaaegu terveks nädalaks muust maailmast välja.

Oled sa kunagi ligikaudu püüdnud kokku lugeda neid nii-öelda ühiskondlikult kasuliku töö tunde, mis on kulunud tegemistele, kus parimal juhul võib nähtud vaeva eest loota tegemisrõõmule ja mõnele tänusõnale, aga mitte kroonidele?

Hästi on läinud siis, kui pole tulnud endal veel peale maksta. Vahel on sedagi ette tulnud. Aga tegelikult on selline ühiskondlik töö ka investeering. Selleks, et kunagi midagi saada, tuleb enne endast anda. Kui hakata iga liigutust rahanumbritesse ümber arvutama ja siis kalkuleerima, kas ma saan sellest kohe piisavalt raha, jääksid mul ilmselt väga paljud asjad tegemata. Aga ma ei kahetse sugugi, et nii on läinud. See on ka olnud omamoodi kool, kus pole olnud vaja õppemaksu maksta.

Aja jooksul on tulnud ka isiklikku majanduslikku mõtlemist juurde. Tuleb arvestada ka oma lähedastega, et nad saaksid normaalsel tasemel elada. Eks töö korvpalliliidus on ka laiemas mõttes õpetanud rahavoogusid planeerima ja seda, kuidas raha efektiivsemalt rakendada, et kasusaajaid võimalikult palju oleks.

Arvestades su tegemiste ja ametite rohkust - kui tihti oled ise jõudnud arusaamisele, et nüüd oled korraga liialt palju kõikvõimalikke kohustusi enda kaela võtnud?

Õnneks on mul viimastel aastatel tulnud oskus öelda ka "ei". Varem oli nii, et läksin väga kergelt kaasa peaaegu iga kutsega lüüa kaasa mõne võistluse korraldamisel või mõnel koosolekul ja nii edasi. Siis hakkas küll teatud hetkel tekkima seise, kus asjad hakkasid üle pea kasvama ja kippusin end lõhki rebima.

Olen nüüd õppinud oma aega planeerima ja panema asju tähtsuse järjekorda ning saanud aru, et tuleb osata ka puhata. Ja kui tunnen, et ise ei jõua, siis ei tasu häbeneda teisi appi paluda. Teisi aidata on ikka meeldiv - mulle endale küll.

Spordimaailmas, ükskõik, olgu tegu maailma- või väikese linna meistritega, on enamik sportlasi ja ka nende treenereid ikka suurte egodega, mistõttu on kerged tulema konfliktid pealtnäha tühiste asjade pärast. Kuidas nende keeruliste iseloomude ja tihti vastandlike tahtmiste tulevärgis spordiametnikuna külma närvi säilitada?

Ega see kerge ole. Spordis käib ju mäng võidu peale ja kahjuks kolib see võitlus sageli spordiplatsilt tavaellu üle. Seetõttu on ka paljud spordiklubide omavahelised suhted küllaltki jahedad - omavahel suheldakse vähe, koostööd ei tehta.

Korvpalliliidus hakkasime toetama neid klubisid, kes ühinevad. Paraku on nii, et paljud klubid on väikesed ja kõik kohustused on ühe inimese peal, kes peab tegelema nii klubi majandamise, töö korraldamise kui ka kõige muuga. Enamasti on see üks inimene treener, kelle energia peaks olema keskendunud peamiselt vaid treeningutele. Praegu ei jää aga kõige muu kõrvalt enam aega treeningute korralikuks ettevalmistamiseks, enesetäiendamiseks. Et klubi paremini toime tuleks, rabatakse võimalikult palju gruppe, kõik nädalavahetused on kinni. Nii tekib stress.

Lahendus saakski olla selles, et kui mõistlikes piirides hakkab toimuma klubide ühinemisi, siis saab klubitöösse kaasata rohkem inimesi ja ülesandeid jagada. Teine suund on ka selles, kuidas motiveerida klubisid omavahel rohkem koostööd tegema, et oma klubi huvide kõrval oldaks rohkem ühiselt väljas ka kogu ala arengu eest.

Ega sportlased spordiametnikest suurt pea, olgu näiteks või olümpiavõitja Erki Noole sellekohased sõnavõtud paljude aastate jooksul. Millega sina põhjendaksid spordiametniku kasulikkust sportlasele või treenerile?

Spordiametnikku on vaja selleks, et needsamad sportlased saaksid normaalsetes tingimustes kvaliteetset tööd teha. Igaühel on oma roll. Sportlane on see jäämäe tipp, kes peab ära tegema tulemuse. Kui spordiametnikku poleks ja ta ise peaks kogu korraldusliku poolega tegelema, siis ei jääks tal endale enam energiat ei korralikuks treenimiseks ega kõvade tulemuste saavutamiseks.

Ma ise asetan tegelikult sportlasest veel kõrgemale kohale treeneri. Sportlasi ikka leidub, aga neid hea silma ja tunnetusega tarku treenereid, kes suudavad poiste või tüdrukute seast üles leida kõige paremad talendid ja neist tipptegijaid vormida, on vähe.

Milliseid sihte sa praegu Ida-Viru spordielu tegevjuhina oled seadnud?

Eestis on praegu nii, et üleriiklikud spordialaliidud hoolitsevad tippspordi eest. Maakondade spordiliidud saavad raha eelkõige harrastusspordi edendamiseks ja omavalitsuste kaudu toetatakse noortesporti. Kõik need kolm suunda tegutsevad omaette. Minu arvates tasub vaeva näha selle nimel, et need kolm suunda maakonnas rohkem koostööd teeksid ja sünergiat tekitaksid.

Küllaltki palju oleneb siinse spordielu edendamisel kohalikest linna- ja vallajuhtidest. Püüame neid endid sagedamini tõmmata spordivõistlustele ja mõjutada neid selle kaudu panustama rohkem raha spordi arendamisse.

Spordiga on tegelikult mingitpidi seotud suurem osa inimestest. Neid, kellele sport on antipaatne, ei ole palju. Aga suurema osa huviliste seos spordiga piirdub teleülekannete jälgimisega. Peame süstima inimestesse arusaamist, et sporditegemist omal nahal tunnetada on päris hea kaif.

Mis tooks tavainimesi rohkem sportima?

Minu seisukoht on, et tuleb pakkuda rohkem võistlemisvõimalusi. On kindlasti neid, kellele piisab täiesti ka omaette harjutamisest, aga hästi korraldatud rahvaspordivõistlused on ikkagi need, mis motiveerivad tavalisi inimesi regulaarselt ja mõtestatult endale sobiva koormusega harjutama. Mõnele on seejuures võib-olla tähtis ka naabrimehele ära teha, kuid enamik inimesi naudib seejuures ikkagi meeldivat õhkkonda ja võimalust lävida teiste omasugustega. See annab positiivseid laenguid. Tähtis on, et rahvaspordivõistluste kalender Ida-Virumaal muutuks mitmekülgsemaks ja saaks aegsasti paika, et inimesed saaksid varakult plaane teha ja sihte seada.

Su enda parimad isiklikud sportlikud saavutused pärinevad sellistelt aladelt nagu petank ja mälumäng. Paljud küsivad, mis sellistel aladel spordiga pistmist on.

Tegelikult olen ma tulnud ka taasiseseisvunud Jõhvi esimeseks malemeistriks, aga ma ei peaks selliseid tulemusi saavutusteks. Tuleb olulist vahet teha hobikorras tehtavate alade ja saavutusspordi vahel. Kuid heameelt teeb iga võistlus, kus õnnestub tol hetkel olla parem nendest, kes on ka samal ajal kohale tulnud ja püüavad samuti endast parimat anda.

Kas mälumäng on sport? Kõik oleneb sellest, kuidas võtta. Spordi tunnusmärgid, nagu võistlusmoment, hasart, eelnev ettevalmistus, on kindlasti olemas. Kui me võtame spordi kriteeriumiks ainult selle, kellel on võimsamad lihased, siis võib ju ka üsna paljud olümpiaalad spordi lahtrist maha tõmmata. Petangi puhul peab aga edu saavutamiseks ka füüsiliselt ikka vormis olema. Kui mõnel võistlusel tuleb kümme tundi järjest jalul olla ja selle jooksul maha kõndida mitmeid kilomeetreid, siis füüsiliselt nõrgana ei saavuta ka petangis edu.

ERIK GAMZEJEV
Põhjarannik,
22.04.2006

RENE KUNDLA

* Sündinud 14. detsembril 1975. a Kohtla-Järvel.

* Töötanud ajalehes Põhjarannik sporditoimetaja ja eelinfo toimetajana, Eesti olümpiakomitees Eesti Spordilehe toimetajana, Eesti korvpalliliidus noortetöö ja infojuhina, praegu Ida-Virumaa spordiliidu peasekretär.

* Kuulub Eesti petangiklubide liidu juhatusse, on olnud Eesti spordiajakirjanike liidu juhatuse liige, avaliku sõna nõukogu liige, Eesti ajakirjanike liidu juhatuse liige, Ida-Virumaa infotehnoloogia nõukogu liige.

* On osalenud kümmekonna Interneti kodulehekülje käivitamisel.

* On osalenud paljude spordivõistluste korraldamisel ja juhtinud neid ka kommentaatorina.

* On abielus, naine Diana, poeg Kristjan.

TEISED KUNDLAST

TIIT LÄÄNE, Eesti Päevalehe sporditoimetaja:

"Rene Kundla on olnud selline ebatüüpiline ajakirjanik, kes sündmuste kajastamise kõrval on püüdnud sageli ka ise vajaduse korral sekkuda spordielu korraldamisse. Ta on julge, energiline ja ettevõtlik inimene, kel on alati rohkesti ideid, ja ta on olnud suuteline nakatama nende ideedega ka teisi. Võib-olla vahel ainult on neid igasuguseid ettevõtmisi kuhjunud tema peale liiga palju, mistõttu mõned asjad on jäänud lõpuni viimata."

VALDEK MURD, Ida-Virumaa spordiliidu esimees:

"Tean Renet juba üle kümne aasta ja tuleb au anda temasugustele aktiivsetele noortele, kes niivõrd hingega spordi edendamist võtavad. Ma ei saa öelda, et meie seisukohad kõiges alati kokku langevad, aga põhilises osas, kuidas Ida-Virumaa spordiliit peaks edasi arenema, oleme küll enam-vähem ühel meelel. Rene võib olla vahel ka kõva vaidleja, kuid erinevalt targutajatest teeb ta paljud asjad ise ära. Ma pean üheks tema fenomenaalseks saavutuseks seda, kuidas ta suutis täiesti nullist lühikese ajaga muuta Ida-Virumaal petangi alaks, millel tekkis suur hulk harrastajaid ja mis pälvis kohe ka tähelepanu."

 



 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles