Esilehele      Sisukord
Esilehele
Detsember 2018
ETKNRLP
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31      

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK
Suvevolle

 

Kergejõustik: Vjatšeslav Košelev: jooksev kaevur, kes väärib ausammast

05.11.2007

5. novembri SL Õhtulehes ilmus Jaan Martinsoni sulest pikk lugu Vjatšeslav Košelevist

Vjatšeslav Košelevile tuleb ausammas püstitada, arvavad Estonia kaevanduse kaevurid. Ränga töö kõrvalt tolmus ja külmas, 63 meetri sügavusel maa all, suudab ta võita suurema osa jooksuvõistlusi, kus osaleb. Käik kaevandusse kinnitas: Košelev väärib ausammast!

Kõik on nõnda sürrealistlik, justkui oleksid sattunud Tarkovski filmi. Valgust on vaid kaevurilambi triibu jagu. Triip on tolmust paks. Õhku, mida hingad, on võimalik näha. Sestap on külalisedki riietatud sinistesse kaevuri-tunkedesse ja antud allapanuks aluspesu ja sokidki. Lisaks kiiver, kaevurilamp ja ellujäämiskarbike.

Kaevanduskäigud kulgevad risti-rästi nagu ämblikuvõrguniidid. Väljapääsuni on viis kilomeetrit ehk paarkümmend minutit autosõitu. Pea kohal 63 meetrit pinnast. "Kaevurid ära ei eksi," rahustab giid. "Meil on kaevanduse kaart mälus, teame alati, kus asume."

Sürrealismi võimendab tõsiasi, et kaevandus tundub inimtühi. Kus on kõik need uljad mehed, kirkad või puurid õlal, näod tahmased?

Kaevur vaatab kõndides lakke, mitte jalge ette

Ajaloos, on õige vastus. Tänapäeva kaevur juhib masinat. Ühed puurivad augud, teised seavad paika lõhkeaine, mis lademe tükkideks purustab, kolmandad veavad tükid transportöörile, neljandad toestavad lae... ja ongi sisuliselt kõik. Rahvas on hajutatud maa alla laiali.

Kaugel pimeduses liigub üksik virvatuli. Ühtäkki möiratab miski kõrva ääres – põlevkivi täis kopaga laadur, prožektorid teed valgustamas, sööstab vasakul käigus mööda. Järgmine masin röögatab paremal. Kõrvulukustavalt. Justkui kuri robot, mis valmistub inimkonda hävitama ja alustab kaevuritest.

Giid viipab käega lakke: "Näe, paelahmakas on lahti koorumas. Kui see sind tabab, siis..." jätab ta fataalse lõpplahenduse välja ütlemata. "Maa all vaatab pilk lakke, mitte jalge ette. Kui komistad ja nina lömmi kukud, pole lugu, kuid varingu alla jääda pole soovitatav."

Kes töötab kaevanduses, sel pole jõusaali asja

Pärast lühikest eksirännakut saab tee otsa. Sein on taamal ees, minna pole kuhugi. Üks mees askeldab kollase monstrumi kallal, mis meenutab jääpuhastusmasinat, ainult kange näikse rohkem, iste puudub ja sabas on meetrite kaupa randmejämedust toitekaablit.


Vaid siis, kui askeldaja respiraatori maha võtab, saab aru, et tegu on jooksukuninga Košeleviga. Näol paar õlitriipu, naeratab ta laialt.

Košelev on toestaja, kes läheb uude käiku enne teisi. Ta töö on lagi kinni kruvida, et see kaela ei langeks. Just kruvida. Kollase monstrumi abiga puuritakse lakke kahe pöidla jämedune auk, üks iga poolteise meetri kohta. Nüüd torgatakse auku düübel, seejärel 2,2 meetri pikkune varras ehk kaevurite keeli ankur ja kruvitakse spetsiaalse trelli abil nii-öelda lagi kokku.

"Täna puurin mina auke, paarimees paneb ankruid. Homme vahetame," selgitab Košelev, kuid kruvib siiski ka paar ankrut paika. Fotograafi jaoks. Puurimine olevat lihtsam, ei pea varrastega ringi jooksma ja hiigelsuure trelliga vardaid kruttima. "Kolm aastat tagasi töötasin veel läbistajana. Vaat siis tahtsid küll tööpäeva lõpus käed otsast ära kukkuda," tõdeb Košelev.

Selgub, et siinsamas vedelebki üks läbistuspuur, mis lehemehele pihku pistetakse.

Kurat, kaalub nagu puudane sangpomm.

"Pisut pealegi. 18 kilo. Töötad sellisega seitse tundi. Püstijalu. Ja pole vaja iial jõusaali minna," muigab Košelev.

"Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja."

Meedia, prožektorite valguses töötab Košelev rahulikult. "Teie lahkudes hakkame uhama," teatab ta. "Siin pole aega passida. Peame seitsme tunniga 250 ankrut paika panema, kui tahame korralikku palka teenida. Tükitöö."

250 ankrut 7 tunniga. Seega üks ankur minuti ja 40 sekundiga. Uskumatu!

"Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja. Jätsin täna võileivadki koju, sest pole aega õhtueinet võtta."

Üle kere higine? Kaevanduses on ju aasta ringi temperatuur +6 kraadi ja hingeaur üleval?

"Nojah."

Mis on kaevuri jaoks hea palk? 20 000 krooni?

"Nii palju teenime siis, kui töötame 25 päeva kuus ja teeme iga päev maksimumi – kinnitame 250 ankrut," seletab Košelev.

Kõige selle juures on üks aga. Palga teenimine algab kaevuril sel hetkel, kui ta masina käivitab. "Kaks tundi varem tulen kodust välja," kirjeldab Košelev päevaplaani. "Buss viib mu Sillamäelt kaevandusse, siis vahetame riided, saame varustuse. Maa alla minek võtab aega, masina ettevalmistamine... Kui vahetus lõpeb, toimub vastupidine protsess. Seitsmetunnine tööpäev küll, kuid kodust väljumisest koju jõudmiseni kulub pool ööpäevast."

Kõrvalt juttu pealt kuulav kaevur noogutab kaasa ja põrutab rusikaga vastu peopesa: "Ma olen ammu öelnud, et Košelevile tuleb ausammas püstitada! Säärase töö kõrvalt jätab ta Eestimaal seljataha kõik peale Pavel Loskutovi. Ja mõnikord ka Loskutovi."

Košelev loodab tiitlivõistlustel Eestit esindada

Vjatšeslav Košelev ootab ärevusega, kas talle antakse jõulude paiku teenete eest Eesti kodakondsus või jääb seegi kord ilma. Kui antakse, üritab ta pärast paarikümneaastast vaheaega taas tiitlivõistlustele pääseda. Seekord sini-mustvalges särgis.

Košelev pole nõudja tüüp. Ta tahab saatuselt vaid väheke – et lähedastel hästi läheks ja et ta ise joosta saaks. Eesti kodakondsust Košelev ei nõua, vaid loodab. Saab, on hea, ei saa, elab ikka edasi.

Loodad, et seekord saad Eesti kodakondsuse lõpuks kätte?
Loodan. Mul on juba plaanid tehtud – hakkan treenima maratonideks, et normid täita. Pekingi olümpiale vaevalt pääsen, aga edasistele tiitlivõistlustele juba üritaks.

Kui kõva maratonijooksja sa oled?
Ei tea, pole iial end maratoniks treeninud. Rekord? Väga nõrk. Piinlik öeldagi. 2:27. Kui palun töökohast kaks-kolm kuud palgata puhkust ja harjutaks... Palju see olümpianorm on? 2:18? Selle tahaks alistada.

Profisportlaseks?
Vaevalt. Mul pole sponsoreid. Nende leidmiseks tuleb midagi saavutada, et saavutada, on vaja sponsoreid. Seega surnud ring. Pean sportima edasi töö kõrvalt.

Kas sa üldse jala käid või aina jooksed?
Tööl ja toas käin jala, muidu jooksen.

Millal viimati pjedestaalilt välja jäid?
Ei mäleta. Mäletan kolmandat kohta – tänavu ümber Viljandi järve jooksule tuli üks tugev jooksja Venemaalt ja koos Pavel Loskutoviga jätsid mu seljataha.

Aga muidu on tänavune statistika positiivne: 43 starti, üks kord kolmas, viis korda teine, 37 korda esimene. Loskutoviga on seis 5:1 tema kasuks.

Kui ei peaks töötama, teeksid Loskutovile tuule alla?
Tal oleks raske mind võita. Oleksime võrdsed.

Oled ilmselt jooksutalent?
Mis siin varjata, andekuseta nii hästi ei jookse. Eriti kaevuritöö kõrvalt.

Jooksu juurde jõudsid...
Juhuse tahtel, Venemaal Sverdlovskis. Treener tiris mind alguses vägisi treeningule. Meelitas, et kui tulen võistlustele, saan koolist vabaks. Läksin ja võitsin. Minust sai hull treenija, harjutasin rohkem kui ette nähtud, kolm korda päevas, treeneri eest salaja. Kui vahele jäin, sain sõimata. Arvasin, et mida rohkem jooksen, seda tugevamaks saan. Õnneks tuli mõistus pähe.

Tulemused olid head. 3000 takistusi olin ühel aastal maailma juunioride esinumber. MM ebaõnnestus, sain kõigest kuuenda koha, kuid EMil võitsin hõbeda.

Siis tegi elu pöörde. Tutvusin praeguse abikaasa Svetlanaga. kaks aastat pendeldasin Venemaa ja Eesti vahet, siis otsustasin siia kolida. Üritasin jooksmist jätkata, kuid ajad olid rasked, laps sündis ja peret tuli toita. Läksin tööle ja tegin jooksmisega kaheksa-aastase pausi.

Kahetsed, et nõnda läks?
Abiellumist ja Eestisse tulemist ei kahetse, need on kaks parimat otsust mu elus. Kahetsen, et pausi pidasin. Kahjuks jäin kodakondsuseta. Oleks saanud... Ma ei tea, kuidas siis spordikarjäär oleks kulgenud.

Miks sa kodakondsust ei saanud?
Olin sisserändaja. Naine ja poeg on Eesti kodakondsed, mina mitte. Võtsin Venemaa passi, sest ei tahtnud jääda maa ja taeva vahele. Ei tahtnud olla mitte keegi, kodakondsuseta isik. Loomulikult loobuksin Venemaa passist Eesti passi kasuks kohe, kui võimalus avaneks.

Ma ei solvunud, kui mulle esimest korda eriteenete eest kodakondsust ei antud, kuid ei mõistnud, miks. Ma pole ju Eesti vaenlane. Elan siin, teen tööd, maksan makse. Eestist on saanud mu kodumaa. Ma ei saa Eesti meistrivõistlustel osaleda, sest pole kodakondne. Koondisse, jah, ma ei pääse, aga meistrivõistlustel võiksin ju medali saada. Või on see nõnda hirmus, kui Košelev jooksma tuleb?

Kodakondsuseksamit teha...
Kui võtaksin asja tõsiselt käsile, teeksin ära. Aga siis peaksin mingiks ajaks jooksmise jätma. Eesti keelega on meil siin probleem, pole kellegagi ses keeles suhelda.

Esimene amet oli kaevur?
Kaevur. Treeneritöö huvitab ka, aga treeneripalgaga peret ei toida. Sillamäelt ära kolida ei taha, ent sobivaid ameteid, kus teeniks kas või 10 000 krooni ringis, Ida-Virumaal väga ei leidu. Ehitusele minna? Võiksin, aga siis ei saaks ma sporti teha. Kaevuritöö annab treenimiseks võimaluse.

Ausalt öeldes sellise töö kõrvalt treenida...
Mis mul üle jääb? On kaks võimalust – kas ma jooksen või ei jookse. Jooksmata ma paraku olla ei saa. Ja vähem trenni teha samuti mitte. Ma ei taha olla kehv. Pärast ränki lõigutrenne tööle minna või pärast tööd lõigutrenne teha pole kerge, aga elan üle. Ma pole kodus istuja tüüp – kui treeningut plaanis pole, lähen abikaasale staadionile appi.

Aeg-ajalt ikka sunnin end treeningule. Võiksin ju tuhat põhjust välja mõelda, miks saaks harjutuskorra vahele jätta, aga mida see annab? Treenida on ju minul vaja. Jooksen ju enda jaoks. Tõsi, paar korda aastas annab organism märku, et olen üle piiri läinud – kehatemperatuur langeb järsult ja väsimus matab – siis jätan trenni vahele. Raske südamega küll.

Millal sa siis telerit vaatad?
Ei mäleta, millal viimati vaatasin ja vedelesin. Päevaplaanis pole niisugust kohtagi. Olen end isegi harjutanud väikese uneajaga – viiest-kuuest tunnist piisab –, muidu ei mahuks kõik vajalikud tegevused ööpäeva sisse ära.

Nädalavahetustel sa ei tööta?
Nädalavahetused on head, saan kaks korda päevas treenida. Tegelikult oleks vaja iga päev kaks korda harjutada, muidu Loskutovi ei võida.

Äkki on kaevanduses töötamisest jooksmise juures kasu?
Äkki ongi. Näe, paljud käivad mägedes treenimas või teevad alpimajakuure. Mina olen tundide kaupa maa all, kus hapnikku napib. Paned tolmu kaitseks maski ette ja hapnikku on veelgi vähem.

Tolm tervist ei tapa?
Ma ei mõtle sellele, teen oma tööd. Ma ei arutle sellegi üle, miks kaevuritöö kõrvalt nõnda hästi jooksen. Jooksen siis jooksen. Tore. Aga miks, see enam ei huvita. Mida vähem mõtled, seda vähem põed.

Vjatšeslav Košelev
Sündinud: 20. jaanuar 1968 Sverdlovskis.
Rahvus: venelane.
Elukoht: Sillamäe.
Amet: kaevur.
Pere: abikaasa Svetlana, poeg Deniss.

Saavutused
Juunioride EMi hõbe 3000 m takistusi 1987.
Juunioride MMi 6. koht 3000 m tak. 1986.
Kümnekordne NSV Liidu juunioride meister.
Senini Venemaa U17 rekordi omanik 3000 m tak. (8.58,0).
Umbes 250 esikohta kõikvõimalikelt jooksudelt Eestis aastatel 1999-2007.
Rekordid
3000 m tak. 8.40,0.
5000 m: 14.14,0.
Poolmaraton: 1:05.24.
Maraton: 2:27.00

Košelevi ööpäev

Õhtune vahetus
07.30 Äratus.
08.30 Trenni.
11.30 Trennist koju, lõuna, puhkus.
14.00 Kodust lahkumine tööle.
15.45 Saabumine kaevandusse.
16.00 Laskumine maa alla.
23.30 Tööpäeva lõpp.
00.45 Lahkumine kaevandusest.
01.30 Saabumine koju, õhtusöök.
02.30 Magamaminek.

Öine vahetus
01.30 Äratus.
02.30 Kodust lahkumine tööle.
03.45 Saabumine kaevandusse.
04.00 Laskumine maa alla.
11.30 Tööpäeva lõpp.
12.45 Lahkumine kaevandusest.
13.45 Saabumine koju.
15.00 Trenni.
18.30 Trennist koju, õhtusöök.
19.00 Magamaminek.

Abikaasa: mul on Slavast kahju

Vjatšeslav Košelevi abikaasa Svetlana, kergejõustikutreener, tunneb mehele kaasa, kuid ei ürita teda teise usku pöörata: "Mõnikord, kui Slaval on enne või pärast tööd kavas ränkrasked treeningud, on mul temast kahju. Aga ma ei saa midagi teha, ta on säärase elu valinud. Ma võin paluda tal harjutuskorra vahele jätta, kuid ta ei kuula. Ja ega Slava siis rohkem puhka – ta on harjunud viis-kuus tundi magama –, on hoopis ärritunud, et treening ära jäi."

Svetlana on veendunud: kui abikaasa ei peaks tööl käima, alistaks ta Pavel Loskutovi. "Slava pole ainult talent, vaid meeletu tahtejõu ja töövõimega. Temasarnaseid leidub vähe. Deviis on tal: mida raskem, seda parem. Aga nii ongi, spordis ja elus – mida rohkem töötad, seda parem tulemus."

Nagu jutust selgub, leiab Košelev töö ja treenimise kõrvalt aega abikaasal lapsi treenida, poega kasvatada ja ka kodutöid teha. "Millal ta puhkab? Nädalavahetusel. Puhkuse ajal. Kui käime lastega võistlusreisidel, läheme õhtul jalutama, kohvikusse... Spordist on saanud meie elu osa. Treenime kõik, ka mina käin Slava ja Denissiga tihtipuhku jooksmas. Aga mis oleks alternatiiv? Viina juua? Niisama vedeleda?"

Denissist, kes lõpetab kevadel keskkooli ja tahab minna Tartusse kehakultuuri õppima, loodab Svetlana palju: "Hoian pöialt, et Deniss lööb isa saavutused üle. Ta on sama sitke ja töökas, omaealiste Eesti meister. Miks ei peaks olema, kui isa on Denissi hästi kasvatanud ja pojale suureks eeskujuks."



 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles