Esilehele      Sisukord
Esilehele

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK
Suvevolle

 

Nädalaleht: Kristina Nurk soovib inimestelt positiivsust

09.11.2007

Novembrikuu kolmandal nädalavahetusel peetakse Kohtla-Järvel Kristina Nurga (35) esimesed auhinnavõistlused lestaujumises. Üks Ida-Virumaa tituleeritumaid sportlasi on ainsana Ida-Virumaa naissportlastest valitud Eesti aasta parimaks. Juhtus see aastal 1991, kui ta edestas selles nimekirjas kahekordset olümpiavõitjat Erika Salumäed.

Olete valitud nii Eesti, Ida-Virumaa kui ka Kohtla-Järve parimaks. Kuidas suhtute sellistesse valimistesse, mis on küllaltki subjektiivsed?

Eks paremate sportlaste valimised on valimised nagu valimised ikka. Peaasi, et õiged inimesed otsustavad õigete tulemuste üle õigel ajal. Mul pole olnud valimistulemuste üle nurisemiseks põhjust.

Lestaujumine pole maailma ega Eestigi mastaabis mitte kõige populaarsem spordiala, kuigi eelmainitud trekisõitja lemmikalaga annab teda piisavalt võrrelda, vahe on vaid selles, et üks ala kuulub olümpiakavva, teine mitte. Kas te pole kahetsenud, et sattusite tegelema olümpiamängude kavva mittekuuluva alaga?

Ei oska kahetseda seda, mida kogenud pole. Võib-olla oleks ma tennises siiski nõrk käsi olnud ja kaugushüppes oleks olnud jalg liiga lühike. Ahneks pole vaja minna, tuleb rahulduda sellega, mis on, ja ju siis pidi nii olema ning see, mis oli, polnud minu arvates paha.

Mida loete individuaalsportlase isikuomadustest kõige tähtsamaks, et spordis edu saavutada?

Külma närvi, sisemist rahu ja selget mõistust.

Keda loete oma sportlasteel suuremateks mõjutajateks?

Esimesena mõistagi treener Aleksandr Abelit. Tema oli see, kes ikka ja alati tõi treeningul esile mu puudused, mida ma südamest parandada üritasin. Olles südamega asja juures, võtad enda koormaks palju kanda. Ühel hetkel avastad, et nüüd oled juba kuskil, kust pole enam mõtet tagasi minna, ja siis saabki ainult edasi liikuda. 

Ja teisena iseennast. Ise ma ennast sundisin ja ise ma seda tahtsin.

Tegite viimased stardid 1999. aastal, mis on juhtunud pärast seda?

Olen elus edasi läinud tasa ja targu. Siirdusin Tallinna, lõpetasin ülikooli, tegelesin tantsu ja keeltega, sünnitasin poja. Olen pidanud eri ameteid. Huvitavam ja raskeim on seni olnud Livikos ekspordi arendamine. Praegu olen uues firmas tööl ostujuhina  ning saanud sealt palju uusi ja kasulikke kogemusi.

Kas teil oli Kohtla-Järvel kellelegi oma mantlit pärandada?

Anna Undile ma oma mantli jätsin ja tema on seda ka tublilt kandnud. Eks igaüks kannab seda oma moodi ja oma maitse järgi.

Milline on praegu teie suhe spordiga?

Praegu sulistan kaks-kolm korda kuus ujulas ja mõnuga tassin ka poisi kaasa, sest õnneks on ta samuti vee fänn. Mõnikord käime rattaga sõitmas, aeg-ajalt püüan salsat ja tangot tantsimas käia. Selleks, et kontoris laua taga mitte päris ära kivistuda, olen võtnud plaani joogat või võimlemist proovida. Joosta meeldiks, aga seni pole selleks aega leidnud. 

Proovisite ujumise kõrvalt viimastel aastatel ka treeneriametit, miks sellest kaugenesite?

Terve elu ei saa ainult ühe suunaga asja teha, see teeb elu igavaks. Olen alati vaheldust otsinud. Lisaks oli Tallinna kolides muid väljakutseid ja tõele au andes olin ma spordist üle kuumenenud.

Kindlasti tekkis teie sportlaskarjääri jooksul ka naljakaid seiku. Meenutage neist mõnda meeldejäävamat?

Esiteks. Oli üks Türgi treener, kes arvas, et raha eest saab kõike (intervjueeritav muigab – autor), juhtus see 1993. aastal Moskvas pärast Euroopa meistrivõistluste lõpupidu. 

Teiseks. Minu olematu aktsendi pärast pidasid vene sportlased mind kaua aega venelannaks. Siiski häiris minu perekonnanimi neid tõsiselt ning tänu sellele selgus, et minu puhul on tegemist hoopis teise rahvaga. Selleks kulus neil aastat neli-viis, kuigi olime õlg õla kõrval kõik suved koos laagrites olnud.

Kolmandaks. Mul oli lahe trikoo, selline täiesti õhuline ja kaalus vaid mõnikümmend grammi. Esimest korda pärast starti veest välja tulles avastasin, et see on absoluutselt läbipaistev. See-eest oli supertrikoo, vees vett kaasas kanda ei olnud vaja.

Milline side on teil jäänud Ida-Virumaaga?

Vanematel käin külas ja mõnikord kohtun treeneriga. Ida-Virumaaga on pigem selline mälestuste ja saavutuste suhe – mis seal vanas väsinud Kohtla-Järve ujulas tehtud sai. Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi vilistlaste kokkutulekule on ka hea sattuda. Kui aga mulle keegi mu piiritagustest sõpradest külla tuleb, siis vean neid mõistagi Virumaalegi ning Peipsi ja Narva-Jõesuu ei jää sel juhul avastamata.  
 
Mida lõpetuseks sooviksite öelda?

Armastage ja hoidke oma lähedasi. Kui midagi teete, tehke seda südamest, siis on teie tegemised väärt, kuid tehke ainult positiivseid tegemisi.

NÄDALALEHT,
9.11.2007



 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles