Esilehele      Sisukord
Esilehele
Detsember 2017
ETKNRLP
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

0
0Trimm
3Koolisport
3Kultuurkapital
51EestiPagar
5IVOL
6Joud
81EOK
Suvevolle

 

Jalgrattasport: Maris Nurm: Rattasõit pole mulle kohustus

16.08.2008

Kui te juhtute Kose teel kiirustületavalt pedaale väntama, tuul kõrvus vihisemas, kuid vaatamata sellele üks neiu teist kui postist mööda kihutab, siis teadke, et see on treeningult kodu poole sõitev Maris Nurm, ning temale allajäämine pole häbiasi.

Maris (22) läks esimest korda trenni alles gümnaasiumi lõpuklassis. "Ma ei teadnud enne seda spordist üldse mitte midagi," tunnistab ta.

Oma spordielu alustas ta toona üldsegi suusatamisest, ent tont seda teab, millest, kuid ühel hetkel olid tervisehädad platsis ning isegi kõndimine oli valulik.

Kuna suusatreener Peep Kivil sõitis usinalt ka ratast, istus Mariski sadulasse ning tuli Jõhvi rattamaratonil oma vanuseklassis võitjaks, pälvides elu esimese karika. "Ma olin nii õnnelik," tunnistab Maris, kes toona oma lõpliku valiku ratta kasuks tegi.

Mida raskem, seda huvitavam

Marisele helistades tuleb sellega arvestada, et otsekohe temaga ühendust ei saa: ratta seljas kihutades pole just kõige mugavam lobiseda.

Aga ratta seljas Maris suurema osa ajast ongi. Kaks tundi ja kakskümmend minutit ning 70 kilomeetrit treeningtrassi on läbitud. Ratta selga ja Toila, kus tõuse võetakse täie auruga. Ratta selga ja Narva, ratta selga ja Iisakusse, aga ka ratta selga ja Kauksi välja. Ja kohe vette? "Ujuks küll, aga ma ei oska ju," naerab Maris, kes prooviks hea meelega oma vastupidavust ka triatlonis, kui seal seda märga ala poleks.

Viimane võistlusmaraton, mis Marisel seljataga, oli Otepääl - 56 kilti, osa sellest tõusvas joones. Ja ikka ratta seljas? "Ikka ratta seljas," märgib Maris, kes sadulast nendel rasketel lõikudel maha ei tulnud. "Mulle istub rohkem raske, tõusudega rada, mitte sile," tõdeb ta. "Järgmisel päeval olin muidugi päris läbi."

Finišisse jõudis Maris kolmandana. Kui mullu ei saanud ta maakonnas tuntud triatlonistidest õeste Schmidtide vastu, siis tänavu polnud neist talle vastast.

Naiskondlikus arvestuses on Maris oma võistkonnaga koguni liidrisärgis.

Sel hooajal on Marisel tehtud üle 30 stardi. Hooaja lõpuni on jäänud... "Hooaja lõpp on alles oktoobris," nendib ta, olles esimese stardi teinud juba märtsis Prantsusmaal, kus kolm kuud kogemusi koguti. "Ega ma osanud seda elu seal ette kujutada, see on ikkagi hoopis teine tase," tõdeb Maris. "Proffidega koos sõita ja võistelda on midagi muud. Esialgu hirmutas see ikka ära, kiirused on teised, maastik teine - Eesti naiste tasemega ei andnud seal midagi võrrelda."

Prantsusmaal hakkasid Marisel põlved häda tegema. "See näitas, et ilmselt sai üle treenitud," märgib ta. Ega see profisport vist tervist säästagi. "Tegelikult on päris raske, naistel eriti - kogu aeg ratta seljas."

Marisega ühel ajal alustas trenni tema vend, kes õele enam järele ei jõua. "Teda huvitab, kuid oma töö pärast ei saa ta kogu aeg trenni teha ja võistlemas käia," põhjendab Maris ega aja nina püsti.

Jätkuvalt Peep Kivili käe all harjutav Maris pole treeneri aadressil kiitusega kitsi. "Ta saab sinust aru ka kui inimesest," tõdeb ta.

Vaatamata pingelisele treeningkavale ja rasketele võistlustele, pole rattasõit muutunud Marisele kohustuseks. "Mulle meeldib, ma ise tahan," kinnitab ta.

Tahad välja jõuda kuhu?

"Profiks," ütleb Maris, kel poleks sellise lepingu vastu midagi.

"Hommikul lapiti ära ja starti"

Marisest on ka endast juba treener saanud Jõhvi spordikoolis. "Marten Jõeäärest võib tulevikus väga tugev sõitja saada," on see Marise käe all treeniv poiss tema juhendaja sõnul üks väga osav ja kiire sell. "Kaireen Käen sõidab ka päris hästi - juba esikolmikusse jõudnud."

Mida teevad rattasportlased talvel? Väntavad trenažööri sadulas istudes jätkuvalt? "Selle otsas ka, aga palju on pikki treeninguid, kus kõnd ja jooks on segamini, hästi madala pulsiga ja kaua - kolm-neli tundi."

Aga Eestimaa talvede puhul pole haruldus seegi, et ka sel aastaajal rattaga sõita saab. Mullu detsembris kihutas Maris näiteks 300 kilomeetrit Eestis maha.

Kes kordki ratta seljas sõitnud, see on kogenud ka sealt kukkumist. Aga kukkumised, veri ja valu käivadki selle alaga kaasas, nendib Maris, keda tänavu Poola tuurilt saadud arm ilmselt veel kauaks "ehtima" jääb. "Hommikul lapiti ära ja starti."

Avastan Marise pihkudest rakud. "Need on ja jäävadki," naerab ta.

Maris tõdeb, et kodumaal maanteetreeninglinti mõõtes on suureks ohuks ka autod. "Välismaal sõidetakse jalgratturitest ringiga mööda ning antakse signaaliga märku, siin aga rekkad sõidavad nii, nagu sind polekski teel," räägib oma kogemustest Maris, kes korra autojuhi süü tõttu üle pea kraavi lennanud. "Jalg oli ikka nii valus, et ise enam koju sõita ei saanud. Õnneks sai aja jooksul kõik korda."

TIIA LINNARD
Põhjarannik



 
ESTSOFT
Keskväljak 1, Jõhvi | tel: +372 337 7678  Üles